Meist

Iga ratsaniku elus on erilisi hobuseid, kelle kõrval tahaks alati viibida, kes jätavad su ellu jälje.

Nii ka minul.
 
KUID! Juhtus traagiline lugu.

​14. detsembril 2016  läks ta vikerkaaresillale. Minu Fred. Ta oli kõigest kolme ja poole aastane. See kaotus jättis südamesse parandamatu haava ja ma mäletan siiani kõike – see oleks olnud nagu eile.

​Temast lahkudes võtsin kaasa osa ta sabajõhvidest. 

Mäletan, kuidas pisarad põski mööda alla veeresid ja kuidas oleks tahtnud  jätta endale osakese temast. Nägin ju teda viimast korda. Me ei kohtu enam iial. MITTE IIALGI!  See oli väga valus!
Mäletan, kuidas ma esimestel nädalatel pärast ta lahkumist neid sabajõhve paitasin. Nende lõhna sisse hingasin. Ja nutsin…..palju! Need jõhvid olid ainukesed, mis mind temaga sidusid. Nii sündis esimene käevõru.

Ma tean, kui raske on kaotada ja kuidas tahaks alal hoida kõike, mis oli selle hobusega seotud: rõõmu, mälestusi, soojust, toetust, sõprust ja lihtsalt mõistmist.

Luues  hobuse sabajõhvidest  ainulaadseid ehteid, aitan säilitada seda nähtamatut emotsionaalset sidet, mis on su südamele nii kallis. Luba mul teie lugu jätkata….!

Parim soovitus, mille võin anda…
 
Kui tahad, et sul oleks oma hobuse jõhvidest käevõru või mõni muu ehe, siis ära jää ootama hetke, kui sul tuleb temaga hüvasti jätta. Ära oota aega, kui on juba liiga hilja, ja sa tunned hinges tühjust ning jõuetust. Tee endale suurepärane ja eriline  käsitööna valminud  kingitus kohe nüüd, et saaksid tunda rõõmu ja õnne, mida toob su hobuse jõhvidest valmistatud käevõru! Hobused on  alati osa meist, meie hingest.

Olen väga rõõmus, et oled siin.
​Anastasia